« Tagasi

Rapla vallavanema pöördumine leinapäeval

Kallid kaasmaalased!

Täna öösel seitsekümmend kuus aastat tagasi prõmmiti tuhandetele ustele üle kogu Eestimaa. Unesegastele Eesti Vabariigi kodanikele loeti vene keeles ette korraldus, millest paljud arugi ei saanud, anti kakskümmend kuni nelikümmend minutit kohvri pakkimiseks ja viidi perekonnad paljastatud tääkide vahel kaubajaamadesse, kus mehed lahutati naistest ja lastest eraldi ešelonidesse. Rööbaste vahel, liiprite peal, ohvitseride ja sõdurite kärkivate käskluste saatel vahetatud viimased laused, viimased embused, viimased pilgud jäidki paljudele viimseteks. Trellitatud loomavagunites algas sõit itta, Siberisse.

Selle ööga - üleöö! - muutus nooruke suvine Eesti halliks.

Euroopa keeltes, ka eesti keeles puudus 14. juuni ööl ja 1941.aasta suvel sõna, mis oleks suutnud tähistada totaalsele terrorile rajatud suurriigi plaanipärast tegevust ühe rahva, tema kultuuri ja keele hävitamiseks. Euroopa ajalugu tundis sõdu, aga ka rahulepinguid; lahinguid, aga ka kohustust säästa tsiviilelanikkonda; okupatsioone, aga ka vastutust okupeeritud piirkonna omandisuhete ja rahvusliku vara säilitamise eest; agressioone, aga ka reparatsioone. Kuid 14. juunit Euroopa ei tundnud. Eesti keeles sündis termin "küüditamine". Alles pool sajandit hiljem sündis Euroopa õigusteadvuses küüditamisele paralleelne termin ethnic cleansing, etniline puhastus.

Meie süda tuksub koos nendega, kelle süda enam ei tuksu, kelle kalmukünka kohale on kasvanud mühav mets. See on meie valus ajalooline kogemus. Kuid nagu iga kogemus peab ta olema suunatud tulevikku ja vastama meid kõiki puudutavale küsimusele. Eelkõige on see aga suurim austusavaldus meie kaasmaalastele, keda me täna oma leinas vaikselt mälestame.